Acceptance / Leppimine

 Leppimine

Siurulind, 2008

Eelmisel kuul küsisin, mis toetab meid, et lasta minna sellel, mille aeg on täis saanud, aga millest me veel kõvasti kinni hoiame....? 

Mu emal jätkuski jõudu minna lasta ja lahkuda igaviku teele. Ja kuigi mul on hea meel tema vabanemise üle, on osal minust ülimalt raske leppida sellega. Siin ei aita ei teadmine, et selline on elu ringkäik ega aru saamine, et juba juhtunut ei muuda miski. Vaid leinalainetel end kanda lastes jõuan teisele poole.

Võib-olla aitab suurte sündmuste aktsepteerimist, kui harjutame väikeste asjadega leppimist oma igapäevaelus?

Kas kulutan oma aega ja energiat, kirudes teise auto juhti, kes mulle ette keeras?

Või nutan ma taga kaotatud kaelakeed?

Kas suudan leppida oma partneri valikutega, mis minu eelistustest erinevad?

Kui suudame pisiseiku oma elus vaadata kui vihmast ilma, mis küll ei meeldi, aga milleks on vaja lihtsalt õiget varustust, ehk aitab see siis ka kergemini läbi minna suurematest elu raputustest.

Ameerika poetess Mary Oliver ütleb:

...et elada siin maailmas

pead sa võimeline olema

tegema kolme asja:

armastama seda, mis surelik,

hoidma teda oma luude vastas teades,

et su oma elu sõltub sellest,

ning siis, kui aeg tuleb,

laskma tal minna…

Acceptance

Last month I wondered what supports us in letting go. Now, my mother has left the Earth plane after finally finding her support for this process. How can I accept that she’s gone? Regardless of the rational explanations of my left brain, child in me is screaming in denial.

What helps us in accepting the presence, especially when it feels too cruel?

Might it be that daily practice of acceptance changes our patterned responses to events that seem too hard to tolerate?

Mary Oliver says:

…Every year

everything

I have ever learned

in my lifetime

leads back to this: the fires

and the black river of loss

whose other side

is salvation,

whose meaning

none of us will ever know.

To live in this world

you must be able

to do three things:

to love what is mortal;

to hold it

against your bones knowing

your own life depends on it;

and, when the time comes to let it

go,

to let it go.

 From “In Blackwater Woods”   

Faith / Usk

Usk

Piret Veski, Hingevalvurid, 2008

Paar päeva tagasi, istudes oma elu lõpusirgel oleva ema kõrval, mõtisklesin selle üle, mis aitab meil julgust leida. Mis annab meile jõudu ja julgust ületada oma hirmud ja astuda see viimane samm, mis viib meid uuele tasandile. Olgu see siis lahkumine töölt, lahkumine suhtest või siis see viimane ja kõige raskem – lahkumine siit ilmast.

Mis toetab meid, et lasta minna sellel, mille aeg on täis saanud, aga millest me veel kõvasti kinni hoiame – kas hirmude, harjumuste või millegi muu tõttu?

Kas on meil usku, et mingid nähtamatud käed toetavad meid ka siis, kui oma jõud on otsas?

Kas oleme üldse avatud abile?

Faith

I wondered about faith few days ago, while sitting by the bed of my mom who was in her transition process. I was curious what gives us courage to take this final step into unknown that would carry us onto new levels of being? I wondered if we have got faith that something would support us in this leap. What supports us to leave behind that does not serve us anymore - be it "worn out relationship", too comfortable job or home that does not fit us anymore? What prepares our Psyche to leave this lifetime?

Can I trust that those invisible hands would come and catch me?

Am I open to this kind of support?

Poet and wise man David Whyte says:

so that when you finally step out of the boat, …

we find 
everything holds

us, and confirms


our courage, and if you wanted


to drown, you could,


but you don’t,



because finally


after all the struggle


and all these years,


you don’t want to any more,


you’ve simply had enough


of drowning,


and you want to live and you


want to love and you will


walk across any territory


and any darkness,
however fluid and however


dangerous, to take the


one hand you know


belongs in yours.

From The Truelove

Gratitude / Tänulikkus

Tänulikkus

Marju Mutsu, Õrnus, 1976

Mu õpetaja ja mentor, Continuum liikumise looja Emilie Conrad lahkus siit ilmast. Põhjatu kaotusevalu ja kurbus täidab mu maailma. Lubades endale neil tunnetel võimust võtta, hakkavad nad hoopis tasapisi taanduma, tehes ruumi tänulikkusele. Olen tänulik, et mul oli võimalik tema säravat loomust tunnetada, temalt õppida, temaga koos töötada. Tema elutöö elab edasi ja kõrvus kõlab tema ütlus: “Langegu tuhat suudlust su huultele...”

See kogemus paneb mind mõtisklema, mis aitaks meid elu ületamatutena näivates situatsioonides leida positiivset ja ehk ka tänulikkust tunda.

Ehk oleks hea võtta aega ja leida mille või kelle üle oleme tänulikud oma elus?

Või praktiseerida iga päeva lõpus nende hetkede meenutamist, mis meid päeva jooksul tänutundega täitsid?

Ameerika poet e.e.cummings ütleb:

Ma tänan sind, Jumal, selle kõige imelisema päeva eest…

(Mina, kes ma surin olen elus jälle täna.

Ja see on päikese sünnipäev,

See on elu ja armastuse ja tiibade sünni päev…

Gratitude

My teacher and mentor, the founder of Continuum Movement, Emilie Conrad made her transition into The Great Unknown. At first, there is a great loss and sadness that fill everything. Little by little an opening appears and I am reminded of the blessings that she brought into my life and into the lives of countless others. I am deeply greatful for having known her, studying with her and witnessing her brilliant nature in the creative process. These blessings keep coming, regardles of her departure, reminding me of her saying at the end of her classes:

“May a thousand kisses fall upon your lips…and keep falling…and falling…and falling.”

Feeling this gratitude reminds me to keep my daily practice of finding something to be grateful for in every day.

American poet E.E. Cummings says:

i thank You God for most this amazing

day: for the leaping greenly spirits of trees

and a blue true dream of sky; and for everything

which is natural is infinite which is yes

(i who have died am alive again today,

and this is the sun's birthday; this is the birth

day of life and love and wings: and of the gay

great happening illimitably earth)

how should tasting touching hearing seeing

breathing any-lifted from the no 

of all nothing-human merely being

doubt unimaginable You?

(now the ears of my ears awake and 

now the eyes of my eyes are open)