Awakening / Ärkvelolek

 Ärkvelolek

Reisijad / Passengers.   Eduard Ole, 1929

Terve aasta on möödunud sellest, kui suured muutused mu elu pea peale pöörasid. Vahel olen end tundnud kui julge avastaja uutel maastikel, siis jälle kui tolmukübe tuulte pillutada. Loovuse allikad kuivasid ja osa minust jäi magama nagu uinuv kaunitar.

Kas olen lihtsalt tukkuv reisija rongis, mis mind veab minu tahtest sõltumata?

Kas suudan leida sügavama tähenduse oma elu keerdkäikudele?

Kuidas jääda ärkvele oma elu avastusretkedel, ilma igapäevarutiini unne vajumata?

Millisd on need “hoiatus-markerid”, mis annavad märku teelt kõrvale kaldumisest? 

(Võibolla olen ülepea töösse sukeldunud või hoopis tunde teleka ees veetnud, järsku on hirm tuleviku pärast sundinud mind jätkama tuima ametit või lepin jahtunud paarisuhtega)

Müstik ja poeet Rumi ütleb:

Koiduõhul on sulle saladusi sosistada.

Ära mine tagasi magama. 

Palu vaid seda, mida tõeliselt tahad.

Ära mine tagasi magama.

Edasi-tagasi inimesed käivad üle kahe maailma läve.

Ära mine tagasi magama. 

Uks on ümmargune ja avatud. 

Ära mine tagasi magama.

Awakening and Awareness

One year has passed since the big changes turned my life upside down. Sometimes I felt like an explorer on new terrain. And then, there have been days when I felt like tumbleweed in the wind, not knowing where was I or where I belonged.

The well of creativity dried in me. A part of me fell asleep like a Sleeping Beauty.

When life events create an initiation – am I able to stay on course?

What pulls me back into daily routine?

Which are the warning signs of “falling asleep” again?

Rumi says:

The breeze at dawn has secrets to tell you.


Don’t go back to sleep.


You must ask for what you really want.


Don’t go back to sleep.


People are going back and forth

across the doorsill
where the two worlds touch.


The door is round and open.


Don’t go back to sleep.

Acceptance / Leppimine

 Leppimine

Siurulind, 2008

Eelmisel kuul küsisin, mis toetab meid, et lasta minna sellel, mille aeg on täis saanud, aga millest me veel kõvasti kinni hoiame....? 

Mu emal jätkuski jõudu minna lasta ja lahkuda igaviku teele. Ja kuigi mul on hea meel tema vabanemise üle, on osal minust ülimalt raske leppida sellega. Siin ei aita ei teadmine, et selline on elu ringkäik ega aru saamine, et juba juhtunut ei muuda miski. Vaid leinalainetel end kanda lastes jõuan teisele poole.

Võib-olla aitab suurte sündmuste aktsepteerimist, kui harjutame väikeste asjadega leppimist oma igapäevaelus?

Kas kulutan oma aega ja energiat, kirudes teise auto juhti, kes mulle ette keeras?

Või nutan ma taga kaotatud kaelakeed?

Kas suudan leppida oma partneri valikutega, mis minu eelistustest erinevad?

Kui suudame pisiseiku oma elus vaadata kui vihmast ilma, mis küll ei meeldi, aga milleks on vaja lihtsalt õiget varustust, ehk aitab see siis ka kergemini läbi minna suurematest elu raputustest.

Ameerika poetess Mary Oliver ütleb:

...et elada siin maailmas

pead sa võimeline olema

tegema kolme asja:

armastama seda, mis surelik,

hoidma teda oma luude vastas teades,

et su oma elu sõltub sellest,

ning siis, kui aeg tuleb,

laskma tal minna…

Acceptance

Last month I wondered what supports us in letting go. Now, my mother has left the Earth plane after finally finding her support for this process. How can I accept that she’s gone? Regardless of the rational explanations of my left brain, child in me is screaming in denial.

What helps us in accepting the presence, especially when it feels too cruel?

Might it be that daily practice of acceptance changes our patterned responses to events that seem too hard to tolerate?

Mary Oliver says:

…Every year

everything

I have ever learned

in my lifetime

leads back to this: the fires

and the black river of loss

whose other side

is salvation,

whose meaning

none of us will ever know.

To live in this world

you must be able

to do three things:

to love what is mortal;

to hold it

against your bones knowing

your own life depends on it;

and, when the time comes to let it

go,

to let it go.

 From “In Blackwater Woods”   

Faith / Usk

Usk

Piret Veski, Hingevalvurid, 2008

Paar päeva tagasi, istudes oma elu lõpusirgel oleva ema kõrval, mõtisklesin selle üle, mis aitab meil julgust leida. Mis annab meile jõudu ja julgust ületada oma hirmud ja astuda see viimane samm, mis viib meid uuele tasandile. Olgu see siis lahkumine töölt, lahkumine suhtest või siis see viimane ja kõige raskem – lahkumine siit ilmast.

Mis toetab meid, et lasta minna sellel, mille aeg on täis saanud, aga millest me veel kõvasti kinni hoiame – kas hirmude, harjumuste või millegi muu tõttu?

Kas on meil usku, et mingid nähtamatud käed toetavad meid ka siis, kui oma jõud on otsas?

Kas oleme üldse avatud abile?

Faith

I wondered about faith few days ago, while sitting by the bed of my mom who was in her transition process. I was curious what gives us courage to take this final step into unknown that would carry us onto new levels of being? I wondered if we have got faith that something would support us in this leap. What supports us to leave behind that does not serve us anymore - be it "worn out relationship", too comfortable job or home that does not fit us anymore? What prepares our Psyche to leave this lifetime?

Can I trust that those invisible hands would come and catch me?

Am I open to this kind of support?

Poet and wise man David Whyte says:

so that when you finally step out of the boat, …

we find 
everything holds

us, and confirms


our courage, and if you wanted


to drown, you could,


but you don’t,



because finally


after all the struggle


and all these years,


you don’t want to any more,


you’ve simply had enough


of drowning,


and you want to live and you


want to love and you will


walk across any territory


and any darkness,
however fluid and however


dangerous, to take the


one hand you know


belongs in yours.

From The Truelove