 |
| Kaljo Põllu, Lindude Puu (Kodalased) 1974 |
Hingedeaeg
November
on maarahva kalendri järgi hingedekuu. See on aeg, kui loor maailmade vahel
muutub läbi laskvamaks ja hingedel on lihtsam meid külastada. Millist tähendust
see sõna “hing” kellegi jaoks kannab, on juba igaühe südamesi. Aga tähendagu see
siis kas mälestusi lahkunutest või mõtteid esivanematest; seda vaikset
arusaama, et meil oleks nagu nähtamatu teejuht kõrva sositamas, kui ainult teda
tähele panna oskame või hoopis oma sisemaailma elutarka osa, ikka peame nende
tähele panemiseks oma elutempot aeglustama ja aega võtma vaikuses istumiseks. Ja
hingamiseks! Hing ja hingamine on meie keeles koos. Ega polegi tähtis, kas
elutark juhatus meieni jõuab kuskilt väljastpoolt või hoopis oma sisemaailma
sügavustest, olulisem on hoopis, kas tunneme selle ära ja oleme valmis neid
nõuandeid järgima.
Kas
oleme valmis loobuma paarist tunnist televiisori või arvutiga, et end
“nähtamatule maailmale” avada?
Mida
me mõistame selle “nähtamatu maailma” all või kas üldse usume sellesse?
Millest
tahaksin rääkida oma eelnevate põlvkondade esindajatega? Kellega neist tahaksin
pikemalt vestelda?
Sufi
poeet Hafiz ütleb:
Lihtsalt istu seal praegu.
Ära tee midagi. Ainult puhka.
Pea meeles, et su lahusolek jumalikust
On maailma kõige raskem töö.
… Lihtsalt istu seal….ainult puhka…
The Time of Souls
The
Old Folks in Estonia called November “The Month of the Souls”. This is the time
when the veil between worlds is thinner, making it easier for spirits to pay us
a visit. What do the words “soul” and “spirit” mean to us has a different
nuance to each of us: for some, this could mean a memory of the departed or
thoughts of ancestors, for others - it could be this sudden awareness or
message that seems to come from an invisible guide. Or, as well, it could mean
wise words surfacing from the depths of our own psyche. After all – for the Greeks, “psyche” meant soul,
breath.
Regardless
from where this guidance is coming, we need to create space for it. We need to
slow down and take time for deep listening and being in silence, allowing
“Spirit to breathe us”.
Am
I willing to give up TV and/or computer for a couple of hours and take time for
silence?
What
is surfacing when I allow myself to be in silence?
Am
I willing to follow the guidance I might have received? Do I trust this
process?
What
would I like to talk about with my ancestors?
Who
might be my “Spirit guide”? And, what guidance would I like to receive from
them?
Sufi poet Hafiz says:
Just sit there this
moment.
Don’t’ do a thing. Just
rest.
Remember, your
separation from Divine
Is the hardest work in
this world.
…Just sit there this
moment…
