Acceptance / Leppimine

 Leppimine

Siurulind, 2008

Eelmisel kuul küsisin, mis toetab meid, et lasta minna sellel, mille aeg on täis saanud, aga millest me veel kõvasti kinni hoiame....? 

Mu emal jätkuski jõudu minna lasta ja lahkuda igaviku teele. Ja kuigi mul on hea meel tema vabanemise üle, on osal minust ülimalt raske leppida sellega. Siin ei aita ei teadmine, et selline on elu ringkäik ega aru saamine, et juba juhtunut ei muuda miski. Vaid leinalainetel end kanda lastes jõuan teisele poole.

Võib-olla aitab suurte sündmuste aktsepteerimist, kui harjutame väikeste asjadega leppimist oma igapäevaelus?

Kas kulutan oma aega ja energiat, kirudes teise auto juhti, kes mulle ette keeras?

Või nutan ma taga kaotatud kaelakeed?

Kas suudan leppida oma partneri valikutega, mis minu eelistustest erinevad?

Kui suudame pisiseiku oma elus vaadata kui vihmast ilma, mis küll ei meeldi, aga milleks on vaja lihtsalt õiget varustust, ehk aitab see siis ka kergemini läbi minna suurematest elu raputustest.

Ameerika poetess Mary Oliver ütleb:

...et elada siin maailmas

pead sa võimeline olema

tegema kolme asja:

armastama seda, mis surelik,

hoidma teda oma luude vastas teades,

et su oma elu sõltub sellest,

ning siis, kui aeg tuleb,

laskma tal minna…

Acceptance

Last month I wondered what supports us in letting go. Now, my mother has left the Earth plane after finally finding her support for this process. How can I accept that she’s gone? Regardless of the rational explanations of my left brain, child in me is screaming in denial.

What helps us in accepting the presence, especially when it feels too cruel?

Might it be that daily practice of acceptance changes our patterned responses to events that seem too hard to tolerate?

Mary Oliver says:

…Every year

everything

I have ever learned

in my lifetime

leads back to this: the fires

and the black river of loss

whose other side

is salvation,

whose meaning

none of us will ever know.

To live in this world

you must be able

to do three things:

to love what is mortal;

to hold it

against your bones knowing

your own life depends on it;

and, when the time comes to let it

go,

to let it go.

 From “In Blackwater Woods”